Muinasjutt Universumi algusaegadest

Kunagi ammu ühes või isegi mitmes matemaatika erikursuse tunnis kirjutasid kaks jumalat maailma ajalugu. Kahjuks on see mingil põhjusel poolikuks jäänud, kuid suur osa sellest on õnnestunud päästa ning digitaliseerida. Siit ta tuleb:
***

X tuli kõrgelt ülevalt xD

X on kõrgel üleval

Mh, enam ei ole ju, ta tuli ära sealt...

Mida??? AAA... Taevas kukub alla

Ääh... tulnukad xD

Ooo Suur X

Jah, Oo, Ülisuur Xindus! Päästa meid ära y-st ja anna meile z!

Kõigeväeline Xindus! Mm... Ah, mine metsa! xD

Ja X läks metsa, suure kuuse alla käbisid korjama...

Ja nägi, et taevas laiutab tema ülifunktsioneeritud y.

Ja X hakkas kuusekäbisid y’i pihta viskama.

Tema funktsioneeritud y viskas X’i küsimärkidega?..

Bäää... Mis juhtub, kui üks määramatus teist kuusekäbidega pillub ja teine määramatus esimesele konkse sappa haagib?

Aga just nii tekkiski Olemuse absoluutselt esimene täiuslik Kaos.

Määramatus tühihulgas plahvatavad mittemidagi olematud osakeste hulgad, mis ideaalses olematuses omavahel filosoofilises täiuslikkuses tekitavad lõpmatust.

Sedavõrd ebakonstatses olekus toimuv Kaos hakkas muutuma.
Muutuse funktsioonid peegeldusid küll tühihulgas, kuid iga Kaose eksisteerimise ajahulk tekitas eelnevatesse ajahetkedesse mälestuse, millest selgesti olid näha lineaarsed hajuvad omadused.
Põhimõtteliselt niimoodi hakkaski maailm tekkima. Ja siis, kui Kaosest sündinud maailma esimene aeg-ruumiline olemus oli juba pöörlema hakanud, tuli kümnejalgne karvane peletis ja aevastas.
Kuna tal oli viis paari rulluiske jalas, siis tema kineetiline liikumine läbi Kaose aeg-ruumi saavutas max mõõtmed.
Selle tulemusena toimus ülim energiavabanemise reaktsioon, mis omakorda pani kogu aeg-ruumi olemuse teistpidi pöörlema.
Kümnejalgse eluka keskpunkti liikumist tähistas tema külgede liikumine, mille vaheline diameeter oli ju palju suurem, seega kulmineerus äkiline energiavabastus kukkumisega.
Peletise rulluisud lendasid aeg-ruumi laiali ja nendest sai Päikesesüsteem.
Kuna Päikesesüsteem tekkis paraja põrakaga, äratas see Vanajumala üles.
Vanajumal oli juba igavesti maganud. Unes nägi ta, et ärkas üles ja hakkas aeg-ruumi sisekujundusega tegelema. Tema arvates oli see äärmiselt totter uni ja tal oli hea meel, et see ruttu lõppes.
Kuid kui ta üles tõusis, põrkas ta pea vastu säravat palli ja Vanajumala pea ümber tekkisid Tähed.
„Kurat!“ mõtles Vanajumal ja suure särava palli seest kargas välja väike sarviline olevus. „Ega mina selles süüdi pole!“ vingus sarvik. „Ah, mine põrgu!“ käratas Vanajumal. Kurat läkski põrgusse.
„Ja nii sündis Paradiis ja Põrgu,“ mõtles Vanajumal. Aga nende kahe vahel paistis midagi puudu olevat. Vaadates suurt säravat palli ja hõõrudes muhku, süttis Vanajumala pea kohal Maailma Alguse Ideepirn.
„Peab ikka unenäo täide viima,“ mõtles Vanajumal ja keerutas Õnneratast. See näitas number kolme poole, aga Vanajumal ei hoolinud sellest. Ta pani silmad kinni ja pistis oma unise näpu ühe pallikese peale. „Nii, seda hakkangi kujundama.“ See pallike oli säravaimast pallist kolmas. Vanajumal ei viitsinud mõtlema hakata ja tekitas Maailma Loomise Stardipaketi.
Ka see tuli hirmsa kärakaga. „Lõpetage ära juba!!“ käratas Vanajumal. „Vabandust, “ piiksatas keegi, „aga maailma loomine peab efektne olema.“
„Ah, looge ise oma maailma!!“ röökis Vanajumal sülje pritsides ja üks piisk lendas pallile, mida ta enne näppinud oli. Vanajumal läks magama tagasi. Pallikesel kukkus seeme mulda ja nii hakkas kasvama Ilmapuu.
Ilmapuu kasvas nii suureks, et mõne tunniga kergitas Vanajumala magamisaseme kõrgele universumisse
Vanajumal magas norinal edasi, kuid pallil hakkas tekkima elu.
See „eluke“ hakkas varsti ilmapuud saagima, et küttepuid ja onni elamiseks saada. Valju „shäuh!!??“-iga kukkus Vanajumal Maale.
„Kurat!“ karjus Vanajumal, kuid Põrgu pealik ei viitsinud ennast enam ilmutada. Vanajumal läks vihast näost punaseks ja saatis pallikesele veel suurema süljepritsme, mis tekitas suure veeuputuse.
„Hei, kuule!!! Ma ei ole veel loomi kahekaupa laeva saatnud!!!“ röögatas Saalomon (või keegi igatahes)
(See oli Noa) „Ei huvita!“ kiljus Vanajumal ja keeras magama tagasi. „Kurat!“ piiksus Noa.
„Aitab juba, mõni tahab siin magada!!“ käratas põrguvalitseja.
Kogu selle kisa ja kära peale tegi Maailma Loomise Stardipakett enesetapu ja tõmbas ühtlasi ka korgi eest ära ja nii lõppes veeuputus.
Uus Maailm jäi vettinuna ja külmetavana õnnetult universuminurka konutama.
Kui Uus Maailm oli juba 300 aastat selline üksik õnnetusehunnik olnud, tulid Marsimehed ja panid Maailma Loomise Stardipaketi jäänuse põlema. Sellest tekkis esimene suur tulekahju, milles kahjuks Marsimehed ise hävisid.
Keegi, kes oli tegelikult Õnneratta valvur, kratsis pead ja vaatas tusaselt universiumi. „Isegi jumalad ei saa ilma minuta midagi tehtud,“ porises ta.
Ta pani Õnneratta ülisuure hooga keerlema. Ratas tegi n^x pööret ja hüppas jala pealt maha ning hakkas lõpmatuse poole veerema. See oli kogu Uue Maailma jaoks masendav vahejuthum.
Otse loomulikult pani valvur tulejutiga Õnnerattale järele. Aga Õnneratas oli juba Uue Maailma sisse kinni jäänud.
Õnneratta valvuril ei jäänud muud üle, kui end lõhkekehaks muuta. Ta plahvatas ja ratas lendas kaarega eemale ning temast sa Kuu.
„Täielik segadus...“ ohkasid seda farssi pealt vaadanud Teised Universumi Maailma Valitsejad ja otsustasid Uut Maailma juhendama hakata.
Teised Universumi Maailma Valitsejad ei suutnud aga kuidagi Vanajumalat ega Põrguvalitsejat unest äratada.
„No jätab niimoodi lapse üksinda...“ porises Suurim Universumi Valitseja ja pööras end Uue Maailma poole.
Kuid kuna Vanajumal oli 200 miljonit aastat tagasi hapukapsasuppi ja verivorste söönud ja hapupiima peale joonud, oli ilmselgelt tõsine katastroof tulemas ehk miks tegelikult dinosautused välja surid.
Kuna isegi Suurima Universumi Valitseja mõistus andis ...

***

Ja selle koha peal ongi lugu poolikuks jäänud. Läks just eriti põnevaks ja siis tuli välja, et rohkem polegi. Niru värk... Aga eks aeg näitab, mis saab ja ehk läheb lugu ühel helgel päeval või süngel ööl pooleli jäänud koha pealt edasi.

Kuri Prohvet