pühapäev, 21. november 2010

Olukord on happeline, kuid optiliselt inaktiivne.

Sidrunhappe puhul on sellise inaktiivsuse põhjuseks tema molekuli sümmeetrilisus. Aga mitte hüdroksühapetest ei taha ma praegu teile kirjutada (kuigi ma võiksin, sest üleloomulikult peaksin ma neist nii mõndagi suutma välja tuua).

Juba mitu õhtut olen ma istunud siin iseendaga ja kuulanud oma mõtteid, kuid ettekuulutuste kohalt on olnud jätkuv vaikus.

Müstiliste vibratsioonide poolt loodud udupeenest nägemusest on siiani realiseerunud vaid kaks tokki 100% meriino villast lõnga, kuid materialiseerumata on veel kudumisvardad.

Meriino? Saage tuttavaks - see siin on poola meriino, kes annab kõige peenemat villa! Aga tema lihajõudlus on halb.





















Mää!

Tasakesi lööb juba uni panniga kuklasse ja nägemus hämardub.

Olgu ärkamisaeg hommikul!

Kuri Prohvet

teisipäev, 9. november 2010

Kivil istus koerajunn, mõtles, et ta üksi on...

Õigupoolest oli see laul hoopiski väikesest konnast ja kurest, aga see pole praegu tähtis. Täna pealelõunal Aianduse tee peal bussipeatuse poole kõndides nägin ma tõepoolest iseenese kahe silmaga tee ääres kivi peal istumas üht junni. Küllap oli osav koerlane selle sinna peale poetanud ja hooletu koeraomanik oli otsustanud jätta oma lemmiku järelt koristamata. Aga see, mida ma nägin, oli õnnejunn. Seega teadke, et kui näete kooliteel kivile paigaldatud junni, ei põru te keemia kontrolltöös läbi, teie kursusekaaslased on teiega väga lahked ja abivalmid, teie koolipäev lõppeb oodatust varem, kohtate koduteel vähemalt kaht väga head tuttavat jne. Õnn missugune! Ole sa tänatud, mu õnnejunn!!!
Khm...

Aga õhus on tunda külma ja märga, mida ei saa õnneks ütelda pükste kohta. On väga võimalik, et järgneva kolme nädala jooksul leiab aset Ämbrigängi taaskogunemine Kirsiõie restoranis. Ootan seda sündmust huviga.

Müstilised vibratsioonid annavad mulle udupeene nägemuse lõngast ja kudumisvarrastest.

Olgu teil jalad soojad!

Kuri Prohvet

teisipäev, 2. november 2010

Haigutaja hääl kambrikeses.

See on umbes nagu hüüdja hääl kõrbes. Keegi ei kuule seda. Keegi isegi ei tea, et see kunagi olemas on olnud, sest keegi pole sellele iialgi tunnistajaks olnud. Välja arvatud muidugi see, kes seal kõrbes hüüatas või kambrikeses haigutas. Aga kas ta ikka kuulis seda? Võib-olla oli see hääl ainult tema peas. Võib-olla oli tema peas terve rahvusorkester, kes mängis täies koosseisus Vivaldi Aastaaegasid. Me ei saa sellest kunagi teada, kui keegi sellest midagi ei räägi.

Aga tõestatud fakt on see, et kui katseklaas mässida riidetüki sisse ning seejärel sellele haamriga paar obadust anda, on tulemuseks katkine katseklaas.

Seega on soovitatav pimedal ajal helkurit kanda või muidu...!

















Ja ongi jälle aeg siirduda unenägemustemaale.

Olgu teil pime öö!

Kuri Prohvet