Unenägemus v.1

Oli öö. Võis ka hommikupoolik juba olla, aga ma ei tea seda, sest ma magasin ja vaatasin unenägemust.

Seal oli koolimaja. Olin ühes grupis. Kusagil oli ka teine grupp, keda me jälitasime ja kes meid jälitasid. Ma ei tea, mis selle eesmärk oli, aga tundus, et tegemist oli mingisuguse mänguga. Võib-olla olid meil ka relvad. Igatahes nägi see välja veidi põnevusfilmi moodi. Jooksime mööda koridore ja hiilisime mööda salakäike. Ühel hetkel olin ohtu sattunud ja keegi mu grupikaaslastest haaras mul käest ja tõmbas mind mingisuguse käigu avausest üles. Olime justkui vastaste grupile lähedal ja ajasime neid taga, aga ei saanud neid kätte ja siis ajasid juba nemad meid taga. Miskipärast ei teadnud keegi meie grupist peale minu, kes on vastasgrupi liikmed ja koolimajas oli ka teisi inimesi, kes ei puutunud üldse asjasse ja nii oli justkui raske vastasgruppi leida. Ühel hetkel ma tahtsin oma grupikaaslastele ütelda, et ma tean, kes meid jälitasid ja tean, et nad on meie vastased. Aga siis me jõudsime juba katusele, kus oli nagu rõdu või midagi. Ja siis me võtsime juba rahulikult, nagu me oleks midagi võitnud. Keegi mainis midagi auhindadest või tähistamisest ja võttis kusagilt joogid välja. Ja siis meil oli seal katusel/rõdul tore olla. Mäletan, et seal oli üks poiss, kellel muidu olid juuksed koguaeg kinni olnud, aga ta võttis need seal lahti ja need ulatusid tal maani. Ja siis ma läksin tema juurde ja puudutasin ta juukseid, võtsin enda sõrmede vahele tema juuksesalgu ja ütlesin: "Pokuu~! :3" Ja siis kõik naersid vist. Ja nägemus muutus järsku häguseks ja kadus ära, sest ma ärkasin üles.

Oleksin ma sellest kohe hommikul kirjutanud, oleks ilmselt detaile rohkem kirja saanud.

Ilmselgelt on tegemist vihjega, et võiks bakadega MegaZone'i minna, aga seni pole ma veel seda viitsinud ja küllap on alateadvuses ikkagi väike tahe seda ükskord teha.

Nägemuseni~

Kuri Prohvet

Võileib on mahalöömiseks või ärasöömiseks.

Nägemused koidavad ikka päevakese viimasematel minutikestel, aga kohe ongi südaöö kolinal uksest ja aknast õues ja toas.

Kui jalg surema hakkab, siis võiks teda elustada. Kui selleks aga vastavad vahendid puuduvad, siis on mõneti soovitatav minna naabri juurde ja tema võileib maha lüüa. Aga seda tuleb teha siis, kui on juba pime ja keegi ei näe. Kui aga naabreid kodus ei ole, siis pole kellegi mahalöömisest vähimatki abi. Mõttekas on siis juba teha lühike ja kiire jalutuskäik kööki, haarata sealt võileivamaterjalid ja nendest võluda üks kesköine amps, see tuleb rahulikult ära süüa ning lasta mõnikümmend minutit toimida. Ja siis ongi paras aeg törts jooki võtta ja vaikselt ära magama minna.

Olgu teie naabritel huvitav õhtupoolik!
Muhahahahaaaa... khm... see tähendab... Head ööd!

Kuri Prohvet

Esimene nägemus

Paramparaa ja trallallaa...

Tere!

See siin on minu teine katse pidada blogi.

Kellaaeg on juba hiline ja nägemus ütleb, et Prohvet on ka inimene ja temagi tahab öösel magada, et saaks järgmisel päeval olla puhanud ja värske. Aga kuna tegemist on väga imeliku inimesega, siis selle asemel, et juba ammu sooja teki all vaikselt nohisedes imelisi unenägemusi näha, istub tema oma kompuuteri taga ja üritab täiesti seletamatutel põhjustel taasalustada blogipidamist mingi omaarust laheda teemaga.

Ta mõtleb, et võiks veel alustuseks midagi uhket kirjutada. Kunagi on ta sellega ka ilmselt hakkama saanud... mõtlemisega... et võiks midagi uhket kirjutada.

Aga siis lööb ta sellele käega, kuigi kirvega oleks ilmselgelt efektiivsem, ja laseb valla sügava haigutuse. On aeg magama minna.

Head ööd, mu jüngrid... ee... khm... see tähendab... lugejad!
Head ööd! Ja olgu teil rahutu uni >:D

Kuri Prohvet